Esimene osa
Loovmõtlemine kui 21. sajandi oskus

Ülevaade. Loovmõtlemine kui 21. sajandi oskus

“21. sajandi oskused” – kas see sõnaühend on sinu sõnavarasse juba kinnistunud? Väidetavalt on see kontseptsioon muutunud oluliseks kõigile, kes soovivad end arendada tööturul ja isiklikus plaanis. Projekti „Loov- ja disainimõtlemise tööriistakomplekti“ ettevalmistava ja uurimisetapi jooksul analüüsisime asjakohaseid dokumente, mis panevad raamistikku praeguste ja tulevaste põlvkondade tööelule.

ILO ülemaailmne töö tulevikukomisjon on öelnud, et "tänased oskused ei vasta homsete töökohtadele ja äsja omandatud oskused vananevad kiiresti". OECD töö ja oskuste tulevik (2017) alustab kolme jätkuva suundumusega, mis mõjutavad töö olemust, selle kvaliteeti ja kvantiteeti ning tööjõu tulemuslikkust: globaliseerumine, tehnoloogiline areng ning demograafilised ja kliimamuutused. Paljude erinevate väljakutsete hulgas, millega inimkond silmitsi seisab nt. uued töökohad, mida tuleb luua, ja tööpuudusprobleemid, mida tuleb vahepeal lahendada, vaesus, palgalõhed, töötingimused, aeg ja eetilised küsimused, nõuavad isikukeskset lähenemist, mis keskendub ümberkujundamisvõime soodustamisele ja tööjõu vajaduse suurendamisele. elukestev õpe.

On vaja tegeleda „olemasolevate ja eeldatavate oskuste puudujääkidega, pöörates erilist tähelepanu sellele, et haridus- ja koolitussüsteemid vastaksid tööturu vajadustele ning suurendaksid töötajate suutlikkust kasutada parimal viisil ära inimväärse töö jaoks pakutavad võimalused. Põhioskused on kriitilise tähtsusega, et võimaldada töötajatel saavutada inimväärne töö ja parandada elatustaset. (ILO, 2019)

Loovust võib vaadelda kui toodet, vaimset protsessi ja psühholoogilist konstruktsiooni. Loovus ise, vähendab vajadust kitsendada vaid ühele määratlusele, mis pakub pigem juhiseid ja võimalikke komponente, et olla edukas. Praeguse projekti raames oleme loovust vaadanud erinevatest vaatenurkadest. Siia lisame kokkuvõtte vastustest olulistele küsimustele loova mõtlemise oskuse arendamise kohta noorukieas, mis olid kasulikud praeguse tööriistakomplekti modelleerimisel.

1. Loovmõtlemine ja loovus

OECD rahvusvahelise õpilaste hindamise programm PISA 2022 määratleb loovmõtlemist kui protsessi, mis viib väärtuslike ja originaalsete ideede genereerimiseni. Tüüpiline loomeprotsess hõlmab probleemi või probleemi uurimist, mitme vaatenurga ja võimaluste uurimist, ideede genereerimist ja katsetamist, lahenduste väljatöötamist, viimistlemist ja edastamist ning hindamist, kas need on toiminud või mitte.

Mõnes allikas kasutatakse loovmõtlemist vaimsetele protsessidele viidates, samas kui loovus hõlmab nii vaimseid protsesse kui ka nendel põhinevat või mõttetöötlemise tulemust. (Isenberg ja Jalongo, 1993)

Selle projekti raames oleme kokku leppinud kasutada loovmõtlemist kui erinevatest komponentidest koosnevat “tegemise ja loomise” protsessi, samas kui loovus on nende samade komponentide kombinatsioon, mis areneb edukalt ja järk-järgult.

Oluline on oskuse mõiste eristamine pädevusest, selle asemel et neid vaheldumisi kasutada. Oskus on spetsiifiline tugevus, õpitud oskus: programmeerimine, keeleoskus, ajaplaneerimine jne, mida nõuab valitud eriala. Teisest küljest on pädevus teadmiste, oskuste ja käitumise kombinatsioon, seotud tugevuste rühm. Loomingulised oskused on oskused, mis aitavad inimesel loomeprotsessi mõista ja rakendada. Põhilised loovuse oskused on uudishimu, avatud mõtlemine, kujutlusvõime ja probleemide lahendamine.

1.1. Kombineeritud loovus

Oleme juba kindlaks teinud, et loovus on tänapäevases menüüs kuum kaup, mistõttu on selle koostisosade määratlemiseks palju lähenemisviise. Ühte mõjuvat lähenemist tuntakse kombineeritud loovusena ja sellel on kolm loovuse väljendamise viisi: probleemidest lähtuv, sarnasusest lähtuv ja inspiratsioonipõhine. Esiteks eeldab probleemi ja lahenduse vahelise lõhe täitmist, samas kui kaks hilisemat eeldavad uute ideede genereerimist kas sarnastel või täiesti mitteseotud kontseptsioonidel. Probleemipõhine lähenemine pakub ideid, mis võivad alguses tunduda ainulaadsed, kuid on varasemate kogemuste ja teadmiste tagasivaade. Kujutluspõhine lähenemine seevastu julgustab originaalseid, julgeid ja murrangulisi lahendusi, kuid on oht, et need on vähem praktilised.

1.2. Suur “C” ja väike “c” või loovuse 4C mudel

4C loovuse mudel koosneb neljast kogemuse tasemest ja pakub samm-sammult loomingulise küpsemise teed. Esiteks eeldab see, et peaaegu kõik saavad kogeda peaaegu kõiki loovuse aspekte. Mini-c tasemel juhivad inimesi uudishimu, uurimine, mängulisus ja katsetamine. Neid omadusi tuleb soodustada lastel, noorukieas kognitiivse arengu staadiumis, aga ka täiskasvanutel, kes soovivad treenida oma loovuslihaseid või uurida uusi eneseväljenduse valdkondi.

“Mini-c” tase on see, kus proovime populaarset “mõtle kastist väljas” ja “proovi midagi uut” lähenemist, andes endale lihtsalt uusi kogemusi ja seeläbi oma võimalusi laiendades.

“Väike-c” on tase, mis vastab kõige paremini klassikalisele loova mõtlemise definitsioonile, tagades probleemidele või olukordadele uute, sihipäraste ja kasulike lahenduste genereerimise. Kriitiline mõtlemine, võime kaaluda ja hinnata võimalusi ning mõelda multidistsiplinaarselt on oskused, mida tuleks sellel tasemel arendada. Paljud inimesed leiavad, et need kaks taset on täiesti rahuldavad ning nad ei tunne tungi, uudishimu ja otsustavust liikuda kolmandale ja neljandale tasemele. Samuti võib teatud domeenides olla Big-C tasemel ja aeg-ajalt kogeda väiksemaid teadmisi mini-c või väikese c taseme kohta.

“Pro-c” tasemeni on võimalik jõuda järjepideva tööga ning teatud valdkonnas teatud asjatundlikkuse saavutamine saavutatakse tavaliselt täiskasvanueas, kuna see nõuab aastatepikkust praktikat, analüütilist lähenemist, hindamist, mentorlust ja transformatsioone.

“Suur-C” ehk geniaalne tase on loovuse mäe tipp ja sinna jõuavad vähesed. Oluline on, et “Suurt-C”-d ei tajutaks eesmärgina, pigem kui otsust minna kindlale teele täie pühendumusega. Paljud inimesed kasutavad loovust oma emotsioonide väljendamise võimaluste avardamiseks, ideede ristmõõtmeliseks testimiseks ja selliste isikuomaduste tugevdamiseks nagu enesehinnang ja enesekindlus.

1.3. Lahknev mõtlemine ja loovus

Loovmõtlemine on mõtteviis, mis viib väärtuslike ja originaalsete ideede genereerimiseni (OECD, 2022). Nagu me juba tuvastasime, hõlmab loov mõtlemine nii konvergentset kui ka divergentset mõtlemist. Konvergentset mõtlemist nimetatakse analüütiliseks, kui otsused tehakse tavalise arutluskäigu ja loogilise mõttemustriga, samas kui lahknevat mõtlemist iseloomustatakse kriitilise ja laiemalt. Kui esimene pakub kõige etteaimatavamaid häid vastuseid, siis hilisem annab võimalikult palju vastuseid, sealhulgas ebatavalisi, uuenduslikke ja ootamatuid. Teisitimõtlemine on viimasel ajal tähelepanu keskpunktis olnud, sest nõudlus autentsete, kohandatud ja kiirete otsuste järele kasvab. Kuna divergentne mõtlemine on paindlikum, korreleerub see tugevamalt ka loovusega. Kõik väikesed lapsed alustavad lahknevate mõtlejatena ja muutuvad järk-järgult ühtlustunud mõtlejateks, kui nad kasvavad ja sotsialiseerunud.

1.4. Kasvatage mõtteviisi ja loovust

"Kasvav mõtteviis on see, kui õpilased usuvad, et nende võimeid saab arendada,"" ütleb tuntud Stanfordi ülikooli psühholoog Carol Dweck.

Laialdaselt tõlgendatud kontseptsioon intelligentsust puudutavate uskumuste kogumi kohta, mis määrab, et intelligentsus või isiksus on midagi, mida inimene saab elu jooksul arendada, vastupidiselt seisukohale, et see on fikseeritud tunnus. Maailm, sealhulgas haridussüsteemid, on aeglaselt, kuid pidevalt nihkumas fikseeritud mõtteviisilt kasvavale mõtteviisile, takistuste kartmiselt neile vapralt vastu astumisele, väljakutsete vältimiselt nende omaksvõtmisele, vigade karistusena mõistmiselt nende uuteks võimalusteks muutmiseni.

See on eriti oluline noorukite seas, kui nad õpivad ja kogevad asju esimest korda. Lihtne muudatus vigade või raskuste lahendamisel võib saada edasiste valikute pöördepunktiks.

Fikseeritud mõtteviis: teil ei õnnestu.
Kasvumõte: teil pole veel edu!

Küsitluses, kus osales 143 loovuse uurijat, valitses laialdane üksmeel loominguliste saavutuste koostisosa number üks osas. Ja see oli täpselt selline visadus ja vastupidavus, mille tekitas kasvu mõtteviis (Dweck, 2006). Kasvav mõtteviis toob kaasa suurema paindlikkuse, uurimise, mängulise suhtumise ja riskimisvõime. Ebaõnnestumised ja loovus käivad käsikäes, sest kasv tähendab sõna otseses mõttes võimet ja tahet pärast iga kukkumist püsti tõusta ning võimalikud saavutuslüngad nende leidmisel täita. Kasvu mõtteviisi teooria kohaselt tuleb juhul, kui inimesel puudub teatud oskus, julgustada ja suunata seda oskust arendama või asendama, enne kui loobub ideest valitud eesmärki tajuda.

Valides või luues vahendeid loova mõtlemise oskuste arendamiseks, mõistsime, kui oluline on keskenduda sellele, mida saab veel teha, selle asemel, et keskenduda ühele asjale või takistusele, mida nooruk ei suuda ületada. Loovuse osas olid meie suurimad märksõnad kasvule suunatud mõtteviisist: paindlikkus, avatus, vastupidavus, positiivsus, mängulisus.

1.5. Sisemine motivatsioon ja loovus

Uuringud näitavad, et sisemine motivatsioon on peamine vahendav mehhanism, mille kaudu isiklikud ja kontekstuaalsed tegurid mõjutavad loovust (Shalley, Zhou ja Oldham, 2004). Lühidalt öeldes on sisemise motivatsiooni allikas sisemine, mitte väline. Huvi, väljakutsed, konkurents, mängulisus ja valmisolek uusi asju õppida on tegurid, mis mängivad juhtivat rolli, et motivatsioonitase oleks alati kõrge ja püsiv. Motiveeritud loometöötajad on tavaliselt palju produktiivsemad ja uuenduslikumad kui need, kes seda ei tee.

2. Loovus noorukieas

Selle projekti raames olime huvitatud loova ja disainmõtlemise tööriistakomplektide kohandamisest, et need vastaksid 13-16-aastaste noorte kui sihtrühma vajadustele. Tegemist on põhihariduse viimaste aastate noortega, kes seisavad silmitsi oma elu esimeste suurte väljakutsetega. Täiskasvanute loovuse tähtsuse kohta on tehtud palju uuringuid, kuid noortele keskendudes on tehtud väga vähe.

Noorukieas on küpsemine stabiilseks identiteediks, periood, mida iseloomustavad kehalised muutused, ambivalentsed emotsionaalsed nihked, lahkuelamiskogemused. See üleminekuiga on kognitiivsete võimete arendamiseks otsustava tähtsusega (Casey, Jones ja Hare, 2008), kui noorukite aju struktuur ja funktsioon on muutunud (Luna, Padmanabhan ja O’Hearn, 2010). Loovus areneb noorukieas märkimisväärselt erinevate lähenemistega, verbaalse lahkneva mõtlemise ja visuaalse ruumilise divergentse mõtlemise arengu trajektooridega. Viimaste leidude kohaselt saavad noorukid eksperimentaalsete ülesannetega paremini hakkama kui täiskasvanud, mis näitab selle vanuserühma eelist küsimustes, mis nõuavad uurimist ja esituste vahel nihkumist (Kleibeuker et al., 2016). Lihtsamalt öeldes on täiskasvanutel liiga palju eelarvamusi ja väljakujunenud mustreid, mis võivad takistada neil tõhusalt kastist välja mõtlemast, samal ajal kui noortel neid piiranguid pole. Seetõttu peavad täiskasvanud loovust sageli ümber õppima ja ümber treenima, samal ajal kui noorukite jaoks on see pigem loomulik käitumine ja mõtlemisprotsess.

Enda tajumine loova inimesena või loova mõtlemise oskuse tunnustamine algab tavaliselt noorukieas ja kestab kogu elu. Seesama loominguline identiteet motiveerib seejärel edasi tegelema mitmesuguste muude loominguliste ettevõtmiste ja nendes edu saavutamiseks vajalike oskustega.

Selle valdkonna teadusuuringud on alles alguses, kuid praegused avastused julgustavad välja töötama erinevaid vahendeid, et suurendada, laiendada ja mitmekesistada võimalusi loovmõtlemise oskuste arendamiseks ning mõõta seda edasiste uuringute ja vaatluste jaoks. Suurem osa selles disaini ja loovmõtlemise arendamise tööriistakomplektis sisalduvatest tegevustest on suunatud lahkneva mõtlemise, taipamise ja kriitilise mõtlemise loomingulisele toimimisele.

3. Disainmõtlemise protsess

Wikipedia järgi on disainimõtlemine kognitiivsete, strateegiliste ja praktiliste protseduuride kogum, mida disainerid disainiprotsessis kasutavad, ning teadmiste kogum, mis on välja töötatud selleks, kuidas inimesed disainiprobleemidega tegelemisel mõtlevad. Sellest selgitusest ei piisa, et kirjeldada, mis on disainmõtlemine.

Disainmõtlemine on nii ideoloogia kui ka protsess, mille eesmärk on lahendada keerulisi probleeme väga kasutajakesksel viisil. Disainmõtlemine on võimas raamistik, mis suudab uuendada teie lähenemist peaaegu kõigele.

Disainmõtlemise pioneer, Design Thinking Academy asutaja ja partner Arne Van Oosterom on öelnud, et ""disainmõtlemine on ühenduslüli kõikide distsipliinide vahel"". See definitsioon kirjeldab disainmõtlemise olemust üsna hästi, sest disainmõtlemine hõlmab tõesti paljusid erinevaid distsipliine, nagu antropoloogia, psühholoogia, sotsioloogia, turundus, majandus jne. Erinevate lähenemisviiside kombineerimisel pole muret akadeemilise sobivuse või muu sellise pärast. Oluline on valida sobiv tööriist. Seega on disainmõtlemine oma olemuselt väga praktikakeskne.

Disainmõtlemine on rohkem loov mõtlemine. Loovus ei ole oskus, mis kuulub ainult loomingulise taustaga inimestele, nagu see oli aastaid tagasi. Loomingut seostatakse pigem selliste märksõnadega nagu kasutajakesksus, loovus, innovaatilisus, uued lahendused, kastist välja mõtlemine, paindlikkus. Loovus ehk uute ideede ja lahenduste väljamõtlemise oskus on meis kõigis kaasasündinud. Kuid me peame sihikindlalt töötama, et anda loovusele võimalus ratsionaalses ja analüütilises maailmas. Loovuse esinemiseks on vaja positiivset ja avatud suhtumist, kindlat protsessi uute ideedeni jõudmiseks ning keskkonda, mis toetab uut lähenemist, võimaldab katsetamist ja loomulikult ka eksimusi.

Disainmõtlemine ei ole mõeldud lineaarseks protsessiks ega oleks enamikus olukordades soovitav. Selle asemel on disainmõtlemise lähenemisviisiks potentsiaalsete lahenduste võimalikult kiire loomine. Disainmõtlemisel kasutatakse traditsioonilisi tööstusdisaini protsesse ja tööriistu, kuid peamine erinevus on mittedisainerite kaasamine, kiire prototüüpimine ja multidistsiplinaarne. Disainmõtlemise protsessi juhivad sageli disainmõtlemise treenerid või läbiviijad, kellel enamasti puudub traditsiooniline disainiharidus, kuid kes vajavad siiski korralikku ettevalmistust ja kogemusi.

Disainmõtlemine on kasutajakeskne. Disainmõtlemise keskmes on inimene, kellele me lahendusi loome, ehk kasutaja, meie teemas eelkõige noorukid. See on lähenemine, mille eesmärk on luua ja arendada loovaid ideid. Disainmõtlemine seab esikohale inimesed, mis tähendab noori.

See tähendab kasutaja mõistmist – esmalt samastumist, seejärel tema uurimist ja kaasatundmist, siis täpse probleemi määratlemist ja alles siis lahenduste kontseptualiseerimist, prototüüpide loomist, testimist ja pideva tagasiside põhjal õppimist. See kõik tähendab noorte probleemsete väljaselgitamist, nende seas küsitluse läbiviimist, töötubade läbiviimist, testimist ja lahenduse toimimise jälgimist, st aeg-ajalt noortelt tagasisidet või palumist seda teha.

Disainmõtlemine lahendab probleeme, kuid mitte kõiki probleeme. Disainmõtlemine oma põhjaliku uurimistöö ja prototüüpide loomise faasiga sobib keeruliste, mitut huvigruppi hõlmavate või mitut kompetentsi hõlmavate probleemide lahendamiseks. Lahendada probleeme, mis pole päris täpselt määratletud ja millel pole üht kindlat lahendust. Uued tooted ja teenused on just sellised probleemid. Ärge oodake täiuslikkust - "sinna" jõudmiseks peate looma.

Disainmõtlemine on metoodika ja tööriistakast. Järgitavad sammud: kasutaja mõistmine ja empaatia loomine, probleemi defineerimine, lahenduste idee, prototüüp, testimine ja rakendamine. Igas etapis on võimalik kasutada palju erinevaid tööriistu või töölehti, millest tuntuimad on persona ja klienditeekond.

Disainmõtlemise protsessi lühivormi saab liigendada viies etapis või faasis: empaatia, määratlemine, ideede loomine, prototüüpimine ja testimine.

Nagu näete ülaltoodud diagrammist, jaguneb disainmõtlemine viieks teekonnaks. Taas tuleks rõhutada, et disainmõtlemine ei järgi rangelt lineaarset protsessi. Igas disainmõtlemise etapis võib avastada midagi uut, mis nõuab eelmise teekonnaga uuesti alustamist. Selles protsessis on oluline esitada õigeid küsimusi ja lasta inimestel alateadlikult otsida vastuseid neile sobivas tempos. Loominguline protsess pole ratsionaalne ning leidliku lahenduse leidmine võtab paratamatult aega. Mõned head tööriistade näited on Empaatia kaart (Empathy Map):
https://www.ideo.com/blog/build-your-creative-confidence-empathy-maps

või suurenda oma enesekindlust: 30 ringi harjutus (Build Your Confidence: 30 Circles Exercise):
https://www.ideo.com/blog/build-your-creative-confidence-thirty-circles-exercise

Mis teeb disainmõtlemise protsessi huvitavaks, on see, et disainmõtlemise rakendamine koolides, noortekeskustes jne on toonud kasu, mida alguses ei nähtud. Üks selline kavatsuslik positiivne tagajärg on meeskonna vaimu ja koostööoskuste parandamine. Disainmõtlemine võimaldab erinevate taustadega ja valdkondadest noortel kiiresti samale lainele saada tänu protsessijuhile ja visuaalsete tööriistade kasutamise.

Veel üks oluline kasu on protsessi tulemusel loodud ideede lihtsam elluviimine. Kui meeskond osaleb disainmõtlemise protsessis, saavad nad välja mõelda uue teostatava idee, mis saab uue visiooni/idee/lahenduse aluseks, milles osaledes noored saavad tunda, et nad on protsessi osa olnud ning nende mõtteid on kuulda võetud ja koos nendega on välja töötatud lahendused. Siiski on ideede elluviimine sama oluline, kui nende arendamine.

Disainmõtlemise lähenemisviisi kasutati Disaini- ja Loovmõtlemise juhendi loomise ajal ning see on ka tööriist, mida noored ise kasutada saavad.

5. Noorte heaolu

Noored seisavad silmitsi erinevate väljakutsetega, mis on seotud puberteedi ja üleminekuperioodiga ning võivad hõlmata enese tunnetust ja enese juhtimisega seotud probleeme, kooli-, pere- ja suhteprobleeme. Kui noored on liiga paljude nõudmistega ülekoormatud või tunnevad, et neil on raskusi nendega toime tulemisel, võivad sellel olla kahjulikud tagajärjed vaimse tervise seisukohalt, nagu enesevigastamine, kerge depressioon, keerulised suhted kodus ja sõpradega, viha kontrollimise probleemid, madal enesehinnang ja -usaldus, ärevus, enesetapumõtted, tõrjutus, isoleeritus ja koolist väljalangemine.

Euroopa noorte eesmärgid määratlevad heaolu ja vaimse tervise noore inimese elu prioriteetseteks aspektideks ning prioriteetseks valdkonnaks, millele tuleks tähelepanu pöörata, kui arendatakse ajakohaseid poliitika soovitusi ja noorsootöö vastuseid. Vaimne tervis ja heaolu on elu põhi kvaliteedid ja noore inimese potentsiaali, vastutuse võtmise ja oma elu eest hoolitsemise, tervislike suhete loomise, haridus- ja kutsevalikute tegemise, autonoomsete ja aktiivsete ühiskonnaliikmetena toimimise eelduseks.

Lisaks on COVID-19 kriis oluliselt mõjutanud noorte vaimset tervist. Noorte (15–24-aastaste) vaimne tervis on aastatel 2020-21 oluliselt halvenenud ja enamikus riikides on selle vanuserühma vaimse tervisega seotud probleemid kahekordistunud või enamgi. Piisava toetuse ja õigeaegse sekkumisega võivad noored COVID-19 kriisist taastuda, kuid on oht, et selle kriisi tagajärjed jätkavad noorte elu ja vaimse tervise varjutamist. On oluline, et noorsootöötajad ja noortega igapäevaselt töötavad organisatsioonid arvestaksid selle aspektiga ning oleksid varustatud hariduslike lähenemisviiside, metodoloogiate ja töövahenditega, et võimaldada ja julgustada noori oma vaimse tervise eest hoolitsema ning tugevdama oma heaolu.

Heaolu definitsiooni soov on välja öeldud erinevate teadlaste ja uuringute poolt, kuid ausalt öeldes ei ole ühtegi universaalset definitsiooni igas olukorras. Näiteks defineeris Maailma Terviseorganisatsioon positiivset vaimset tervist kui ""heaolu seisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, suudab toime tulla elu tavapäraste stressisituatsioonidega, töötada produktiivselt ja viljakalt ning anda oma panuse kogukonnale”.

Psühholoog Carol D. Ryff väitis, et heaolu koosneb kuuest erinevast positiivse funktsioneerimise tegurist: iseseisvus, keskkonna valdamine, isiklik kasv, elu eesmärk, positiivsed suhted teistega ja enese aktsepteerimine. Need on olulised tegurid õnnelikuks olemiseks ja mõtteka elu elamiseks.

Martin Seligmani PERMA teooria määratleb, et heaolu koosneb 5 põhielemendist, mis võimaldavad õitseda - Positiivsed emotsioonid, Kaasatus, Suhted, Tähendus ja Saavutused.

Uuringust “NOORTE HEAOLU BALTI RIIKIDES” selgus, et noored hindavad seda, et neil on võimalus valida endale meelepärane elukutse ja amet (Leedus 62%, Lätis 67%, Eestis 73%). ). Kriitilisemalt hinnati aga võimalusi leida endale meelepärane töö (Leedus leiab 64%, et selliseid võimalusi pole, Lätis 52% ja Eestis 40%). Veelgi madalamad olid hinnangud ettevõtlusvõimalustele - Leedus peab selliseid võimalusi endale kättesaadavaks vaid 20%, Lätis 35% ja Eestis 46%. Vaatamata sellele, et noorte tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks on Euroopa Liidu ja riiklikul tasandil ette nähtud erinevaid tegevusi, näitavad need andmed siiski, et rakendatud meetmed on ebapiisavad.

Ühtviisi mõjutavad nii noorte ettevalmistamist muutuvaks töökeskkonnaks ja hariduslikeks väljakutseteks kui ka seda, millist tuge saavad noored oma isiksusele, huvidele, võimetele ja soovidele vastava erialase suuna valimiseks. Varases eas sobivaimaid valikuid tehes saavad noored paremini aru, et isiksuseomadusi, huvisid ja võimeid kombineerides on võimalik leida erialane suund, mis pakub rõõmu, rahulolu, soodustab motivatsiooni ja loob üldiselt elus positiivseid emotsioone. Seega paraneb ka eluheaolu ja noore eluga rahulolu.

Tööriistakomplekti väljatöötamisega tegelemine, selles sisalduvad meetodid ja tegevused aitavad noortel tuvastada oma isikuomadusi, avastada huvisid ja individuaalseid võimeid, et kujundada elustsenaariume ja leida sobivaimad erialased suunad.